Märgates seda, mis möödub

Hiljuti Tartu kunstimuuseumis Kaisa Maasiku näitusel „Elus olemise tunne“ istudes hakkas vaikselt mul peas kummitama Georges Pereci tekst „Katse ammendada üht paika Pariisis“.1 Perec istus kolm päeva Saint-Sulpice’i väljakul kohvikutes ja pinkidel ja tegi katset üles kirjutada kõike, mida ta nägi. Ta pööras rõhutatult tähelepanu just tavalisele, banaalsele, igapäevasele – sellele, mida ta nimetas tavakordseks.2 Teda huvitas, mismoodi pilved liiguvad, mis inimesed temast mööda kõnnivad, mis on busside numbrimärgid, millal tuvid lendu tõusevad. See, mis toimub ja kordub iga päev, mis on nii tavaline ja harjumuspärane. Kõik see, mida me küll kogu aeg näeme, kuid harva teadvustatult märkame. Mina küll... The post Märgates seda, mis möödub appeared first on Sirp....